194,6 päeva

 

Käisime Kris-mehega 6. kuu arstivisiidil ja korjasime uusi teadmisi. Noh, mitte küll väga selliseid, mida me ennem ei teadnud, aga tutvustati meile tulevast graafikut, et palju veel käia on jäänud ning mida järgnevatel visiitidel tehakse. Oleme ausad, ega mulle väga midagi meelde ei jäänud… Paar süsti veel, siis regulaarsed kaalumised-mõõtmised ja muu selline. Tavaline värk.

Olen tähele pannud, et kui meid kuskile mujale suunatud on (kas siis neuroloogi või füsioterapeudi juurde), on päevakorraliseks küsimuseks alati poisi kaal olnud. Mis tal siis nii väga häda on? Ma ju saaks aru, kui mu laps nälgas ja loid oleks. See siin paneb aga nagu Duracelli jänes ringi ja sööb mehemoodi. Ütlesin seda ka arstidele.
Neuroloog oli väga suures hämmingus, et lastearst Krisi senise kaalutõusuga rahul oli ja ütles ikka, et pooleaastaseks saamisel peaks poiss oma sünnikaalu vähemalt duubeldama. No jama värk, sinna on meil aega veel tervelt pool kilo. Mis nüüd saab? Ma ei hakka ju teda nuumama, sest kellegi arvates on mu laps kribu. Mulle meeldib, et ta kribu on, sest ta on pisike ja armas ja mul on teda kergem tassida ka kui mingit kümnekilost volaskit. Ma olen ise ka paras kribu.

6. kuu parameetrid:
kaal: 6230g > 6900g
pikkus: 66cm > 67,5 cm
pea ümbermõõt: 42cm > 42,5cm

Oskustest nii palju, et tänaseks rullib ta end mõlemat pidi, samas rullimist kui liikumismeetodit pole enda jaoks veel selgeks teinud (ma mõtlen, et kui ma ta näiteks elutuppa maha mängima panen ja ise kööki lähen, siis järgi ta mulle ei rulli). Kõhuli olles ajab taguotsa püsti ja roomamiseks on minek justkui olemas, aga kätega ei oska miskit peale hakata. Selleks puhuks käisime ujumas ja füsioterapeudi juures, kes kõiksugu imeharjutusi näitas ja poisi peidusolevat potensiaali tutvustas. Jah potensiaali tal on. Aga nende harjutustega on nii, et kuna ma ise end väga kindlalt ei tunne neid tehes, siis ütlen kohe ausalt, et ma ei oska neid väga hästi teha ja nii lõppebki kogu värk mõne aja pärast jonniga. Üks jonnib väsimusest, teine jonnib oskamatusest, hehe… 😀

Kindlasti kõikidele, kes seda loevad ja mõtlevad näiteks lapsega ujumamineku peale, siis ma siiralt soovitan seda! Pole ilmselt parimat asja, mida lapsega teha. Noh, juhul kui talle vesi meeldib, muidugi.

Aga Krisist veel nii palju, et tänaseks on söögilaud kujunenud enam-vähem 50-50, pooleks rinnapiim ja pudrud-püreed. Pudrud talle maitsevad hullupööra ja neid ta sööb ilmselt rohkem kui mina või Keio. Püreed sõltuvad muidugi maitsest, aga tänaseks on ta ära lükanud reaalselt ainult ühe püree. See oli mingi imeliku vänge lõhnaga menüü, ma isegi ei mäleta. Mäletan ainult seda, et ma poleks seda endalegi suu sisse pannud ning leppisingi sellega, kui poiss peale esimest ampsu mind väga süüdistava näoga vaatas.

Kui kellelgi on veel sama vanad võsukesed kui Kris, siis kuidas teie igapäev välja näeb? Menüü ja toidulaud, uued oskused ja muu selline?