Värske aprill

Tere sõbrad!

Minu viimasest postitusest on möödas täpselt kuu ja kaks päeva. Juba tervelt kuu ei tööta ma enam apteegis ja varsti täitub uues kohaski esimene kuu. Aeg lendab!

Tööl on äge. Mul on õhtud iseendale (mida ma KG’ga jagan) ja nädalavahetused, mil perega midagi ette võtta! Kõige raskem oli muidugi hommikuse äratusega harjuda, aga tänaseks on mul juba enda väike rutiin välja kujunenud. Õnneks on kell kuus juba valge, et kui silmi piisavalt suureks pingutada, jõuab valgus sisse ja aju ärkab kiiremini üles. Aga mitte täna, sest täna ma olen väike Preili Padjanägu ise.
Teen seitse minutit kiiret trenni, käin pesemas ja söön hommikust, samal ajal tööle midagi kaasa meisterdades (sellega on oma teema, sest kontoris meil mikrolaineahju pole, aga Mäesalu kohvikule ma natuke keeldun raha andmast, sest tundub, et ma oskaks ise neid roogasid 100% paremini valmistada!). Kuna mulle hommikul uimerdada meeldib (sellest ka varajane äratus), siis tavaliselt ma juba jooksen uksest välja ja bussi peale.
Ma olen juba nr. 36 kirumisest loobunud, sest selle bussiga on tavaliselt nii, et a) ta kas tuleb varem ja ma loomulikult ei jõua sinna; b) jääb 5 min hilljaks või c) ei tule üldse.
Bussis on mul välja kujunenud isegi oma seltskond, kujutate te ette? Need on need inimesed, kes igal hommikul samal ajal sinuga samas bussis seiklevad. Näiteks näen ma igal hommikul kahte Prantsuse Lütseumi mütsiga poissi, kes tunduvad sama vanad olevat, aga päris sõbrad nad vist ei ole. Koos sõidavad, vahel ka kõrvuti, aga sõnakestki ei vaheta.
Siis on veel üks õlgadeni lokkis, blondide juustega vanadaam, kes naeratab oma kõrvalistujale, kui too püsti peab tõusma, et daam maha lasta. Siis on üks pikkade-pikkade juustega neiu, kes istudes oma telefoni süübinud on. Ja noormees, kes püsti seistes muusikat kuulab ja terve tee oma nutifoniga tegeleb.

Töö on ise veel veidi kaootiline, aga põnev! Kuna me oleme kahekesi, siis tegemist on palju ja me oleme mõlemad parajad Hunt Kriimsilmad. Kakskümmend kaks päeva peale tööle asumist meeldib mulle facebook nüüd märksa vähem ja vabal ajal ajab mind messengeri-pinin närvi, sest leidub selliseid inimesi, kes arvavad, et me töötame ööpäevaringselt ja saadavad kirju, mille sisuks on näiteks see: “Avaldasin pildi all soovi (kell 23) – miks arvet pole saanud?”
Ongi nüüd rohkem põhjust antisotsiaalsem olla. 🙂

Miks facebook?
Meid ootavad ees põnevad ajad ja palju uuendusi ja praeguseks tegelemegi facebookis leiva teenimisega, senikaua, kuni e-poodi ehitatakse. Varsti hakkame koostööd tegema võrratu Katré Eesmaaga!
Ma tegelikult juba ootan, millal facebook minu jaoks “tagasi normaalseks” muutub – hetkel kaotan kõik oma sõbrad müra sisse ära ja tihtipeale avastan paar päeva hiljem, et keegi mulle kirjutanud on. Teisalt aga ongi rohkem põhjust telefoni kasutada, eksole!

Igal juhul on meil mõtteid, plaane, lootusi ja unistusi palju ja ühel hetkel loodame seda kõike ka realiseerima hakata. Seniks aga päikest teile kõigile!