Esimene lasteaianädal

Ma ei tea seni ühtegi lapsevanemat, kellel poleks lasteaiaeda minekuga seoses omi kahtluseid olnud. Oeh, viimased paar nädalat olen mina kindlasti üks nendest, kellel oli palju kahtlusi, hirme, ootusi… kõige uue suhtes.
Eks ikka on ärevusttekitav, kui näed, et kalendris läheneb see päev, mil su armas väike inimene oma sammud lasteaia poole seab.
Selles polnud mul kahtlustki, et Kris teiste lastega hakkama ei saa – ta on selline väga avatud a suhtleja tüüp. Juba teisel lasteaiapäeval kuulsime, et ta on endale ühe sõbranna saanud. Pigem olid minu kahtlused rohkem seotud kogu selle “ise” tegemisega – ise söömisega, ise potil käimisega, kas ja kuidas Kris reeglitele allub, kuidas teiste laste nutmistele reageerib jne.
Igatahes möödus meie esimene nädal nii:

1. päev, teisipäev

Algus oli paljulubav – kõik oli uus ja huvitav ja kasvatajatädi sõbralik. Võeti kohe käest kinni ja peaaegu et unustati tsau’gi lehvitada, kui juba täiskäik edasi tuli.
Hiljem selgus, et päeva jooksul oli veidi nuttu ka olnud, aga kõik oli nii uus ja huvitav, et selle jaoks ei jäänud eriti aega.

2. päev, kolmapäev

“Tahan ka koju tuppa tuttu!”
Ilmselt sai Kris aru, et miski karm ebaõiglus on tema suhtes aset leidmas. Hommikune uni venis pikemale ja seega oli rühma jäämine raskendatud. Kõik oli arusaadav, ma ise ka ei tahaks otse voodist näiteks koolipinki minna.
Kuulsime, et Kris on endale uue sõbranna saanud – armsa tüdruku (kelle nime ma ikka veel ei tea), kellega koos autodega mängida. The dream!

3. päev, neljapäev

Veetsin hommiku rühmas ja proovisin võimalikult palju tagataustal võnkuda, aga tundus, et Krisil oli silmi ainult minu jaoks ning iga väiksemgi liigutus, mis temast kaugemale viis, tekitas kohe paanikat. Sel hommikul ta muidugi ei söönud, vaid tegi oma ahvihüppeid mööda tuba ringi, aga ühel hetkel tekkis ka minulgi võimalus minema hiilida ja seda ma ka tegin.

4. päev, reede

Hommiku tegi veidi lihtsamaks varasem ärkamine, mis jättis aega kaisutamiseks, uimerdamiseks ja pikemaks riidessepanekuks. Jooksime lasteaeda ja ajasime tee peal tuvisid taga. Rühma jõudes oli Kris heas tujus aga mingi hetk tuli talle meelde, et emme peab ära minema ja hoidis mul ikka pilku peal omi tegemisi tehes. Mingil hetkel hakkas rohkem lapsi kohale jõudma, tegemist oli kuidagi rohkem ja nii ma siis lippasingi ruttu ukse vahelt välja. Needless to say – sellel päeval oli Kris see, kes nutujoruga algust tegi.

Hämmastav on aga see, et Kris on selline… “alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama”-mees. Iga jumala päev, kui talle enne lõunaund järgi oleme läinud, on ta pea kategooriliselt keeldunud meiega kaasa tulemast ning on peaaegu läbi kasvataja tagasi rühma jooksnud. Oleme küsinud, kas ta tahab siia tuttu jääda ja vastuseks on alati kindel “MHMH!” tulnud (see on mingi uus mood tal hetkel ja väidetavalt minult võetud).

Minu suurim rahulolukoht on potilkäimine, sest veel paar nädalat tagasi viskasin käsi õhku ja kuulutasin, et minu laps küll potil käima ei hakka. Kõik tundus kuidagi lootusetu ja Krisi trots poti vastu kuidagi eriti suur… Kuni selle ajani, mil kalender näitas lasteaiani pool nädalat. Siis käis mingi klõps läbi ja võin rahumeeli öelda, et no umbes 85% ajast leiab häda oma tee ikkagi potti. Juhhuu! Võib tunduda veider juubeldada potilkäimise üle, aga see on MASSIIVNE  VÕIT! Nelja lasteaiapäeva jooksul juhtus õnnetus ainult ühel korral. I am one proud mama.
Nad toimetavad nii ägedalt lasteaias! Neil on suur riiul pottide jaoks, mis kõik on eri värvi ja nummerdatud ehk siis mingil hetkel on igal lapsel oma pott. Vahva oli vaadata, kuidas väikemees jube tähtsalt pesuruumi marssis, oma poti võttis ja toimetama hakkas.

Muidu aga pole me selle aja jooksul väga negatiivset tagasisidet kuulnud. Peale selle muidugi, et Kris uriseb. 😀 Meil on praegu kodus kolli- ja dinosaurustehooaeg, niiet kõik mänguasjad urisevad. Selgitasin seda ka kasvatajale, kes ainult muigas ja selle peale “Arusaadav!” ütles.
Ilmselt hakkame järgmisel nädalal ka lõunaune magamist kohapeal proovima, aga kindel on see, et peame nädalaplaani veel ühe puhkepäeva tekitama (milleks jääb arvatavasti optimaalne kolmapäev), sest emotsioone on palju ja koht on ikka veel nii uus. Esimese lasteaianädala võime aga oma tõusude ja mõõnadega suhteliselt edukaks lugeda – mööda ta ju sai ja praegu on rahulik laps kodus. Külge on hakanud ka mõned lollused, aga see on paratamatu. Nüüd ootame plahvatuslikku arengut kõnes, sest nädalaga on uusi sõnu tulnud nagu seeni peale vihma.

Esmaspäeval uue hooga! 🙂