9/11

Sees pakitseb nii palju mõtteid ja tundeid, mida kirja tahaks panna, aga iga jumala kord, kui ma selle postituse kirjutamise akna lahti võtan, on kõik justkui pühitud. Kõik need emotsioonid ja mõtted, mis just hetk tagasi mõtteis olid, on läinud. Ja ees on ainult blokk.

No mis elu me siis viimasel ajal elame?

Rahulikku elu. Lume tulekuga on stress natukene tahaplaanile jäänud ja igapäevaselt on asjadega veidi kergem toime tulla. Krisil on lasteaias ka kõik hästi – selles suhtes, et senimaani pole tal mingit suurt vastumeelsust välja kujunenud. Eks ikka leidub neid hommikuid, kus emme-issi kaisus on hea, mõnus ja soe ja mitte kuidagi ei kutsu välja läbi lume lasteaeda sumpama. Üldiselt on ta aga kelgusõiduga suhteliselt kergesti äraostetav.
Täna hommikul oli mul näiteks tükk tegu nii a) poisi maast lahti saamisega kui ka b) mardiriietuse välja otsimisega, mis mulle loomulikult viimasel hetkel meelde tuli. Mõte mardisandiks muutumisest ja kostüümiga lasteaeda minekust vist sümpatiseeris Krisile, sest nõus oli ta minema ja nii ta sammuski sirge seljaga rühma uksest sisse.

14970963_10211004091684233_1545971345_o
Siin näeb ta ainult kordades vanem välja, kui ta tegelikult on. Ja nägu on taotluslikult must. 🙂

Aga meie õnn jäi üürikeseks. Sest nii umbes 20 minuti pärast helistati lasteaiast ja paluti Krisile võimaluse korral järgi tulla, sest ta olevat terve laua täis oksendanud. Lihtsalt niisama.

Süda saapasääres, jooksin sama targalt tagasi oma väikese õnnetukese juurde, kelle siis kelgul tagasi koju vedasin. Oeh… Pole midagi südantlõhestavamat, kui vaadata oksendavat last, keda sa aidata ei saa :(((
Praegu oleme nii palju kindlaks teinud, okserefleks sai tingitud kurku kogunenud rögast. Panin kohe tutvused mängu ja sebin küla pealt inhalaatori, et väikse mehe enesetunnet nüüd kohe, ruttu ja varsti paremaks muuta.

Muidu kulgeb kõik enamjaolt judotähe all. On palju otsuseid, mida vastu võtta, palju tulevasi üritusi, mida korraldada, trenne, kus käia ja infot,mida laiali jagada.
Võtsin enda jaoks vastu ka ühe väikese väljakutse, mis mind siia blogimaile veidi rohkem tooma peaks, noh, et äkki hakkan veidi rohkem kirjutama. Ja et äkki kaob see blokk ka ära.

Kirjutamiseni!


// There are so much thoughts and feelings stuck inside that I’d like to get written down, but every single time I open this tab to write a post, it’s all gone. All those emotions and words, which I were thinking just a minute earlier, are gone. And all that remains is a block of somesort.

So what have we been up to recently?

We’re living the calm life. With the snowfall, stress has reduced somehow and it’s a bit easier to cope with everyday things.
Kris is doing awesome at kindergarten – so far there hasn’t been any serious protests about going. Sure, there are those mornings he wants to stay tucked in between mom and dad a bit longer just because it’s nice and warm and not cold and wet like the snow outside. Thank goodness he’s really easy-going when it comes to sleigh-rides.
This morning, for example, I had quite the challenge with a) getting Kris up and at ’em and b) figuring out what to put on him during the Estonian holiday which is Mardipäev. (Quite similiar to Halloween.) The thought of turning in to a mardisant (the costumised one) and going to kindergarten dressed as one felt quite appealing to Kris, so it seems, because he was more than eager to get ready and hop on that sleigh. He marched through the door with his back straight.

But our luck ran out pretty quickly. Almost after 20 minutes since I got home, I got a call from kindergarten and the asked me to come get Kris ASAP, because he’d vomited all over the desk there. Without any apparent reason.

Feeling like the worst mom I ran back to my little unhappy fella, whom I then towed back home on his sleigh. Sigh. There’s nothing more heartbreaking than watching your kid throw up and nothing you can do about it. :(((
So far we’re certain that his gag reflex is triggered by all the mucus gathered in his throat. I already asked all my friends around and managed to get an inhaler for him, so hopefully we’ll get him back in shape in no time. 

Other than that, everything else pretty much occurs under the star of judo. There are a lot of decisions to be made, a lot of events to host and plan, a lot of trainings to participate in and a lot of information to share. 
I also accepted a small challenge, which would hopefully bring me more to the land that is blogging. And maybe, just maybe I’ll get rid of that nasty block I have. 

‘Til next time!

 


Leave a comment