Midagi nii südantliigutavat on jõululaupäeva hommikus, kui väikemees ronib kaissu ja akna taga huilgab tuul – ta paneb oma pea sulle õlale ja poeb sügavale su käte vahele ja ütleb, “Emme, ma kardan.” Rahustan teda, silitan ta väikest pead ja kallistades ütlen, et ärgu kartku. Emme on alati olemas. Siis kõmiseb issi oma hommikuhäälega, mis on nagu bass ämbripõhjas, “Issi kaitseb sind!”
Ja siis on väikemees rahul. Südamed põksuvad ja liblikad on kõhus. Ja tuba on armastust täis.
Jõulud tulid, olid ja läksid. Mul oli sel aastal neli vaba päeva ja ma ausalt öeldes ei saanud arugi, kui need juba mööda vihisenud olid. Jõulud läksid nii ruttu… Kõik sõid kõhud täis, oldi mõnusad, natuke kakeldi ja juba leidsin end roolist, kodu poole sõitmas.
2016 on üldse väga veider aasta olnud… Vähe sellest, et internet on täis igasugust sisu, mis seda aastat igati maha teevad, siis ise tagantjärele mõeldes ütleks ka, et ei ole see aasta mitte midagi erilist olnud ja on pigem selline negatiivsem, raskem ja rohkem pingeid täis kui tavaliselt. Inimestel on palju hingelisi okkaid. Vähemalt nii uuele aastale vastu minnes tunnen küll väikest rõõmusädet ja kergendust, et see aasta lõpuks läbi saab. Tuleb uus ja parem ja värskem algus.
Muidugi mõista ei ole see kõige halvem aasta üldse olnud, lihtsalt praeguseks korvab negatiivne positiivse üle ja meeles ongi ainult paha (praegu leinan Carrie Fisherit näiteks). Aga surun seda alla, sest tegelikult on selles aastas nii palju ka head olnud. 🙂
2016 on kõige pesuehtsam elu Ameerika mäed olnud, kõikide oma tõusude ja mõõnadega.
Noh, esiteks ma poleks elu sees arvanud, et pean ühe aasta jooksul kolm korda töökohta vahetama. Aga elu õpetab ja on vaja teha valikuid nii töö ja pere, töö ja enese rahulolu ning töö ja palga vahel. Tõsi, mõnikord tunnen puudust valgest kitlist ja ebamugavatest punastest pükstest/seelikust, aga kui õhtul poes käin ja apteegi uksest sisse juhtun vaatama, siis ei kahetse ma midagi. Viimast töökohta käiates pean aga nentima, et see oli ilmselt parim mis hetkel juhtuda sai ja seni olen väga rahul nii oma töö kui kollektiiviga. Töö otsimine on totaalselt stressirohke tegevus, vähemalt minu jaoks. Järjekordne sundvahetus aasta lõpus andiski ilmselt 2016’le veel seda mõrkjat maitset juurde – kes ikka tahaks elada teadmatuses, praadida, otsida ja oodata vastuseid, mida kunagi ei pruugi tulla? Mitte mina.
Praegu aga tundub, et maandusin õigesse kohta.
Mis aga meie lapsesse ja lasteaeda puutub, siis see on selline tobe tore kohustus, mis mind nagu täiskasvanuks sunnib. Mõnel hommikul kohe üldse ei tahaks ärgata ja täiskasvanute asju teha. Aga laps on vaja viia-tuua, tööl on vaja käia , täpselt nagu laulis Twenty One Pilots: “Wake up, you need to make money!”
Ka Kris oli üleeile hommikul seda meelt, kui ta (esimest korda) nuttes lasteaeda jäi. Raske on see pühadeaeg ja üldse kogu see lasteaiandus… Meil on praegu mingi karm haigusperiood liikvel – mis on tegelikult Delfit ja Postimeest vaadates üle terve Eesti – ja rühmad on kokku lükatud, õpetajad on haiged ja lapsed stressis, sest peavad võõraste õpetajatega võõrastes ruumides olema. Ma saan täitsa aru, kui väikemees mulle hommikul kaissu ronides protesti laulab, et tema tahab issi kaisus olla ja ei taha lasteaeda minna.
Tegelikult olen sel aastal tänulik nende armsate väikeste pudinate eest, kelle kured õigetesse kodudesse tõid. Ja ilusate pulmade eest, kuhu meid kutsuti (oiiii, kuidas mulle meeldivad pulmad!). Kirsiks tordil jääb seda aastat kroonima minu härra aasta võrra vanemaks saamine ♥, minu sisemise fännitüdruku rahuldamine Assassin’s Creed’i esilinastusel käimise näol (tõsi, film ise polnud kogu seda haipi väärt ja see on fakt, et vähemalt kolmesadat mängutundi ja detaile ei saaaaaa mahutada kuni kahetunnise filmi sisse, ilma, et kvaliteet kannataks) ja vana aasta ärasaatmine meie parimate sõprade seltsis. Täna tööl olles on juba mõnus reisiärevus sees. Kuigi mulle tegelikult ei meeldi kuskile niiviisi startida, et ma kodunt läbi minna ei saa, on see aastavahetus seda väärt ja ma proovin mitte jonnida. Loodan lihtsalt, et olin piisavalt unine ettenägelik ja kõik vajaminev sai ikka kotti visatud.
Kuigi 2016 on suhteliselt nõme aasta, taastati minu usk inimkonda vähesel määral mu naabri näol, kes mulle hilja õhtul helistas ja ütles, et minu pakk on tema postkasti pandud (good game, Omniva) ja kas ma saaks selle ära võtta. Järgmisel hommikul oli see pakk minu postkastis, sest sain talle ukse lahti jäetud. 🙂
Ja järgmine aasta tuleb juba sellepärast ägedam, sest Rammstein!
Tõsiasi on see, et enne järgmist aastat ma siia ei jõua ja praktika näitab, et ka selle postituse kirjutamiseks läks mul kõigest neli päeva aega. Mul vist ei ole seda blogisoolikat enam…
Igatahes, kõikidele teile, kes te mõnikord siia veel ära eksite, soovin ma soojust südamesse ja naeru suule – kaunist vana aasta lõppu ja veelgi paremat uue aasta algust!
Something so heartwarming lies in the morning of Christmas Eve, when the little man climbs into your arms and the blowing wind howls outside – he places his little head on your shoulder and digs deep into your arms and whispers “Mommy, I’m scared.” I try to calm him by patting his head and saying “Don’t be. Mommy’s always there for you.” Then out comes daddy with his morning voice, which sounds like a bass from the bottom of a bucket and says “Daddy will protect you!”. And then the little man seems to be satisfied with these answers. Hearts are beating and butterflies are in the belly. And the room is full of love.
Christmas came, was and went. I had four whole days off this year and frankly I didn’t get a grasp on time until it swooshed by already. Christmas went by so fast… Everyone ate their bellies full, were happy for a while, bickered a bit and already I found myself behind the wheel, driving back home.
2016 has been a weird year in every way… Not to mention the internet being full of bulls**t content then come to think of it, this year hasn’t been anything special for me either and has, in fact, been more negative, hard and full of tension (more than usual). People have many spiritual thorns this year. Facing the new year I do feel a little relief and a pang of joy that this is finally coming to an end. It’s going to be a fresher, better, newer start.
Ofcourse 2016 hasn’t been the worst year ever. Just that today all the cons outweigh the pros and all the negative is in the mind (for instance at the moment I am in the middle of grieving Carrie Fisher).
But I’ll live with it, because this year hasn’t been all bad.
2016 is the classic version of a rollercoaster of life, with all of its ups and downs.
Well for starters I never thought I’d have to change my job three times in a year! But life teaches and sometimes you have to make decisions between work and family, work and self content and work and pay. True, sometimes I do miss my white gown and uncomfortable red pants/skirt, but when I go to the store in the evenings and have a look through the pharmacy’s doors, I regret nothing.
Currently at my last final job I have to say that it was currently the best thing that happened to me and I’m really pleased with both my work and my colleagues. Looking for a job is extremely stressful (atleast it is for me) and another forced switch at the end of the year probably gave the bitter taste to 2016 I’m currently tasting. Who in the world likes to live in utter bliss, frying, searching and hoping for answers which may never come? Not me.
Right now I currently feel I landed in the right spot.
What concerns our kid and kindergarten, then it’s a stupid fun little obligation which forces me to be a grown-up. Some mornings I don’t feel like adulting at all. But the kid needs to be taken-brought, jobs need to be done and grown-up stuff require attention, just like Twenty One Pilots: “Wake up, you need to make money!”
Kris was feeling that way too when the day before yesterday he stayed in kindergarten, crying his eyes out (for the first time, though). This whole kindergartening and holidayism is fairly rough on them… We’re currently in the middle of a flu’ish disease outbreak – which seems to be the whole nation’s problem when looking at Delfi and Postimees – they’ve pushed the groups together and the teachers are sick and the kids are stressed out because of new faces and new rooms.
I totally understand when he starts to sing protest to me in the morning, saying that he wants to stay tucked in daddy’s arms and doesn’t want to go to kindergarten.
Actually I’m grateful to this year for the little babies, whom the stork landed in the right families. And the beautiful wedding we got invited to (oh boy how I love weddings!). And the cherry on top of the cake will be my hubby’s nirthday ♥ and my inner fangirl’s pleasing with tickets to the Assassin’s Creed premiere (true, the movie itself wasn’t worth all the hype and itt’s a fact that you just can not push over 300 hours of gameplay and details into a movie that’s almost 2 hrs long) and saying goodbye to the old year with dearest of our friends.
Today, at work I feel a bit anxious already. Although I hate going somewhere straight from work and not going through home first, the New Year’s Eve with them is worth it so I try to not whine. I just hope that I was sleepy sightful enough to get everything I need in the bag.
Even though 2016 has slightly sucked, my faith in humanity was restored a bit when my neighbour called late at night and said that my package had landed in his mailbox (thanks a lot, Omniva!) and if I could retrieve it. The next morning I found it in my own mailbox ’cause I managed to leave the door open for him. 🙂
And next year is definitely going to be better because, well… Rammstein!
The truth is that before next year I am not going to make it back here and practice showed that for this post alone I took four days. I don’t think I have the guts to blog anymore…
A for Andra 