Reaalsuseks ehk tõelisuseks nimetatakse omadust päriselt olemas olla ja kõige päriselt olemasoleva kogusummat. See, mis on reaalne, on olemas päriselt, mitte näiliselt, mitte mängult, mitte välja mõelduna, mitte ainult vaimus (mõtetes, kujutlustes, unistustes, luuludes, meelepetetes, unenägudes).
– Vikipeedia
Tere, kõik see pere!
On vahva näha, et päris kõik teist ei olegi siit ära kadunud, küll aga pean ise siinkohal tõdema, et mõlgutasin üsna sageli mõtteid blogipesa sulgemisest. Sest nagu te ise näete, ei jõua ma siia tihti ja sellisel süütundel kirjutamisel ei ole ka pikka pidu.
Tegelikult ma ei teagi täpselt, mis mind seda akent lahti ajendas võtma… Oli selleks siis mingi sisemine vajadus endast märku anda, et olen endiselt elus ja toimetamas või siis suur kahjutunne (näiteks) viimast postitust kirjutada.
Nüüdseks on kogu suurem lumemöll ära sulanud ja akna taha on saabunud jahe ja salakaval, kuid pagana ilus kevad Meie eludest aga nii palju, et alates viimasest postitusest (millest on möödas täpselt NELI KUUD) on meie, Kalmide, elu üsna palju muutunud. Seljatatud on tormised mered ning üleelamisedki on pea eilsesse jäänud, sogane vesi on settinud ja elu kulgeb omasoodu. Mina olen omadega jõudnud oma tööelu rahulolu piirile. Ka katseaeg saab homsega läbi ning tunnen tõsimeeli sisemist rahu. Vähemalt see nurgake mu südames saab rahulikult ja ilma torkimata nüüd mõnda aega olla. Kuni järgmise korrani, nii nagu nende asjadega ikka on! Mul tuleb isegi naeratus näole, kui tööst räägin ja tööle/kollektiivile mõtlen ( igav ei hakka, kõikidel on omad kiiksud ja suhtedünaamika on hea).
Kris on sirgunud täitsa väikeseks lapsehakatiseks ja on praegu täielik inglipoiss (no nii palju, kui see Skorpion tal seda vähegi lubab). Oli periood, kus ma kiskusin tõsimeeli juukseid peast välja ja tahtsin peaga vastu seina joosta, sest laps, kes õigust nõudis, käte ja jalgadega vehkis ja kopse välja röökis, ei saanud ju ometi olla seesama rahulik pamp, kelle kolm aastat tagasi ilmale tõin?! Aga oli!
Keio õpib ja harjutab usinalt vööeksamiks ja ma hoian juba ette pöidlaid ja hinge kinni, et ta oma musta vöö sel kevadel ära teeks. Kuigi tean, et ta on mul täielik matitalent ja tal pole ettenäitamistega probleeme, pole siin elus ju midagi kindlat senikaua, kuni on. Mis aga minu vöötegemisse puutub, siis olen väga kahevahel ja võitlen motivatsoonipuudusega. Süda ütleb üht, pea teist.
Tegelikult tahtsin ka veidi üles tunnistada. Tegelik põhjus, miks ma siia sattunud pole, ei ole kiire aeg ja pere ja sõbrad ja elu, vaid pigem minu täielik apaatia maailmas, blogides ja üldse ümberringi toimuva suhtes. Kõik portaalid on okseleajavalt negatiivset täis, aknast ja uksest sajab jälle sisse, kuidas kõikjal tapetakse, pekstakse, sõidetakse noori surnuks, põgenetakse kohustuste eest ja peidetakse pead liiva alla, laaberdatakse. Väk!
Ma ei tea, milles asi. Kas tõesti lähevad silmad vanusega nii palju lahti, et hakkadki kõike seda jama nägema? Ma ei taha seda kinnitust saada, niiet palun ärge sellele küsimusele vastake.
Inimesed on rahulolematud, õnnetud. Kas Sina oled tänaval käies proovinud naeratada? Siiralt?
Kaks varianti: sind vaadatakse kas väikese defektiga inimest või vaadatakse sind kurja näoga, umbes nagu õnn oleks vaid väheste privileeg.
Aga mina keeldun priviligeeritud olemast ja tahan nakatada kõiki, keda vähegi annab. Isegi, kui seda ainult viivuks! Tee silmad lahti, lase päikesel näole pai teha. Vaata oravaid, lendavaid linde, naudi head muusikat või looduse hääli. Mõtle kasvõi korrakski iseendale ja sisemisele harmooniale, mida võib-olla hiljem jälle alla suruma või koguni lõhkuma pead. Võta aega.
Lõpetuseks üks reaalsuskontroll, sest kõik ongi just täpselt nii, nagu Ilona kirjutab. Need on meie kõigi mõtted, mis on must-valge hääle saanud:
http://minupere.com/pereblogid/ilona-lapsed-ja-sport/kas-jaada-perega-eestisse-voi-minna-valismaale/
Palun hoidke teineteist!
A for Andra 