Üheks Männi pargi läheduses elamise võluks on oravad. Oi kuidas mulle meeldivad oravad. Seda ka Krisile.
Nad on ju väiksed ja oma suurte karvaste, puhvis sabadega nii nunnud?
No igatahes oli mul mõni aeg tagasi siin sünnipäev ja kaks mu töökaaslast arvasid, et mul oleks jube hea Mustamäe rõdul neid siin punastama panna. Mis tehniliselt oleks nagu võimalik, kui a) meil oleks rõdud klaasitud (selle üle käib pragu debatt ühistu koosolekul) ja b) kui ei oleks neid paganama armsaid oravaid.
Eelmisel korral said sigudikud hakkama sellega, et sõid ära mu ämma suure vaevaga rõdukasti istutatud saialilled, millest siis ainult rootsud alles jäid…
Noh, seekord nägin ma oma maasumammudega vaeva ja istutasin nad ilusti suuremasse kasti ja sättisin kõige päiksepaistelisema ja soojema koha peale, et marjad ikka punased tuleks.
Toimetan mina siis rahulikult tööasju, kui Keio sellise pildi mulle saadab:
Noh, kodus sain “roimapaika” küürida – rõdu oli täis mulda, laiali oli kaks poolnäritud maasikat (oleks siis lõpuni söönud, aga eiiii!) ja poolik näritud pähklikest.
Käpaulatusest jäi välja viimane vapper punane maasikas, mida siis päästa proovisin ja selle teise kõige päiksepaistelisemasse kohta – poisi toa aknalauale – kolisin.
Ilmselgelt avastas Kris, et üks mõnus punane maasikas oleks ideaalseks enne-magamajäämist-ampsuks ja sinna see viimane vapper kaduski.
One of the perks of living near Männi park are the squirrels. Oh, how I love squirrels and so does Kris.
They’re small and sooo cute with their big puffy tails, aren’t they?
Anyway, a while back I had a birthday and two of my colleagues thought it’d be really cool for me to grow strawberries on that Mustamäe apartment balcony of mine. Which would technically be doable, if we’d a) have our balconies glassed (there’s a major debate about it at the union) and b) if it weren’t for those damn cute squirrels.
Last time the little rascals managed to eat up my mother-in-law’s hard work, which were newly planted calendulas on one of our balconies. All they left behind were grassroots…
Well, this time I messed around a bit more with my strawwies and planted them into a bigger box and placed them on the sunniest and warmest place, so the berries would plump up and redden nicely.
So there I was, minding my own business at work when Keio texts me the picture below.
I got to clean up the crime scene at home – mud was all over the flooe, there were two half-chewed berries lying around (they could’ve finished the job, but nooo!) and a half-eaten nutshell.
One brave red berry remained out of reach, which I tried to rescue while moving it to the other most sunniest place I know – the kid’s windowsill.
Obviously Kris thought it’d be the BEST idea to finish off the biggest, bravest, reddest berry as a bedtime snack and so that’s where the last berry went.
A for Andra 